(Read English text below)

Vene tänavalt Müürivahe tänavani ulatuvat hoonetekooslust on  mainitud tervikuna juba aastal 1366  linna kinnisturaamatus (Erbebuch, II, 183), mil Tallinna raad loovutab munkade  kõrval asuva kinnistu raehärra Johann Hamerile. Seega oli sellal seal juba  eravaldus. Edaspidised märkmed puudutavad üpris proosaliste ülestähendustega  nii hooneid kui isikuid, kes seal erinevatel aegadel on elanud. Täpselt ja  asjalikult on kokku lepitud see, et kindla maja katuselt langev vihmavesi võib  vabalt teise mehe õue langeda. Ning paika on pandud teatud müüride asukoht koos  võrdse kuulumisega osapooltele. Unustamata täpset ettekirjutust, et sinna külge  võibküll midagi ehitada aga mitte aknaavasid läbi murda… Huvitav on seegi, et  kiriku toestamiseks vajalikud 8 kontraforssi said ehitatud kindlate lubadustega  naabruses olnud aia- ja õueomanikule. Vastutasuks lubas klooster uuesti teha  värav lugupeetud proua õuest kiriku õue. Mis omakorda pidi koheselt kinni  müüritama, kui kinnistu omanikku vahetab. Kummaline, et sai üldse tekkida  selline olukord, et suur ja võimas klooster ei saanud muidu oma kirikut välja  ehitada, kui pidi nõu pidama linnakodanikega.

Läbi aegade on siinsete kinnistute müükide, pärandamise ja  kinkimise lepingutes mainitud erinevaid pööninguid, keldreid, kiviaitu,  võlvialuseid, õueaedu, raidkive ja sepiseid, mis näitab, kuipalju muutusi on  siin aja jooksul tehtud. Hoonete praegune ilu või ilmetus on seega mitmete  osaliste või täielike ümberehituste tulemus. Teada on, et mitte kõik Katariina  käigus olevad hooned pole samaaegselt ehitatud, nende funktsioon on olnud  sedavõrd erinev. Vene tn poolne peafassaad on kindlasti 15. sajandist. Ajastu hoonetüübile  on omane ka suur diele, mis on küll hiljem kitsamaks koridoriks ehitatud. Ühel  pool paikneb praegu Ehtekoda ja teisel pool Kübarakoda. Paeplaatidest põrand,  seinu katvad puitpaneelid ja talalagi on siin algupärased. Majas oli keskajal  ka suur mantelkorsten, mille oletatav osa on aimatav Lapikoja esikukapis.  Nahakoda ja Tekstiilistuudio asuvad suhteliselt vähe ümberehitatud endistes  aidahoonetes. Aja jooksul on neidki kaunistatud. Kui praeguse Katariina Gildi  Vene tn poolses osas seati 1937. aastal sisse W. Langebrauni portselanitööstus  leiti ehitustööde käigus elamu müürist raidkivist aknasammas. Lopsakate  viinamarjaväätidega meistriteos on pärit 17. sajandi keskpaigast. Seda peetakse  Tallinna üheks kaunimaks ja see on mõjutanud ka praeguse asukoha Tekstiilistuudio nimepanekut. Madalam ehitis, milles asub Savikoda, on ilmselt  hilisemast ajast ja üldilmelt tagasihoidlikum, kuid uhke raidportaaliga.

Müürivahe tänava poolne osa,  kus asub Koppel ja Keerdo Klaasikoda on teadaolevalt vanim, sealsed ehitised  on sedavõrd kapitaalsed ja massiivsed.

Katariina Käigu õu on üks huvitavamaid Tallinna vanalinnas. Praegu  on siin kõik korrastatud ja jalutaja saab Vene tänavalt otse Müürivahe  tänavale. 20. sajandi keskpaigas aga oli siinne miljöö hoopis teine. Vene  tänava poolne käigu ots oli kapitaalselt kinni ehitatud väikeseks õllebaariks, kus  talvel pakasega müüdi ka soojendatud õlut! See oli populaarne koht, kus nähti  tihti naabruses elavat Raimond Valgret, legendaarset eesti muusikut. Kui tuju  oli, musitseeris ta hoovis õllevaadil istudes. Instrumendid olid käeulatuses,  sest siinsamas hoovi peal asus ka pillide parandamise töökoda. Müürivahe tänava  poolse otsa oli oma garaaži tarbeks kinni ehitanud keegi siinsamas elutsenud  vanahärra. Et autosid oli sel ajal üpris vähe, talle sedasorti luksust ka  ilmselt lubati ja võimaldati. Tema manöövreid nähti aga väga harva, sest sel  ajal sõideti kuhugi vaid erilistel juhtudel. Kiriku esisel platsil mängisid  naabruses töötavad mehed iga päev lõunapausi ajal kirglikult võrkpalli. Tagahoovile omaselt kuivatati siin vahel pesu, seinte ääres olid lauavirnad ja  söehunnikud. Kiriku nurgal kasvava iidse pärna pärast pöörasid ükskord kaks naabrit  tülli. Üks arvas, et vana puu, varjab valgust, vaja tast lahti saada ja  hakkaski maa peal väänlevate juurte vahele salaja soola puistama. Teine, kes  seda nägi, arvanud, et niigi üksildane vanalinna puu peab veel kaua elama ja  kraapis soola ära. Kaua puusõda kestis, pole täpselt teada, kuid pärn on  võimsalt alles ja õitseb igal suvel rikkalikult, imelise aroomiga lummates.

Katariina Käigu unikaalseks vaatamisväärsuseks on kiriku  lõunaseinal eksponeeritud hauaplaadid, mis pärinevad 14.–15. sajandist.

Needki kõnelevad vaikimisi ajaloo ilust.

In pursuit of the beauty of history… The buildings of Katariina Käik  (St Catherine's Passage) comprise a long and narrow passageway connecting Vene and  Müürivahe streets and adjacent to the Dominican monastery, established in 1246  when the monks left Toompea to house their order here. Historians are not  certain of the originality of the present facades of the Katariina Käik  buildings. It is also uncertain whether the buildings belonged originally to  the order or were at the founding already in private hands, but the year of the  founding of the monastery dates settlement of the area to that early time.

The complex of buildings and land  between Vene and Müürivahe streets is listed as a whole in the city real estate  registry already in 1366, when the city of Tallinn transferred it to the  patrician Johann Hamer, thus indicating its status as a private holding.  Further mentions are of a prosaic nature, as that the rainwater from one  specified building may fall into someone else’s yard, or the location of a  specific wall and its belonging equally  to all concerned, or that buildings may be erected against the designated wall  but without breaking through openings for windows. The eight buttresses needed  for the reinforcement of the church were built by specific agreement with a  neighboring land and courtyard owner; in recompense, the monastery promised to  reconstruct a gate from her yard to the churchyard, for as long as she owned  the property; with change in ownership, the said gate was to be immediately  bricked over. It is curious that such a powerful order needed to confer with  citizens in order to complete their buildings.

Contracts of sales, renovations,  and gifts have mentioned various attics, cellars, stone storehouses, arches,  courtyards, worked stone and wrought iron objects, all indicative of a great  number of changes having occurred over time. The present day attractiveness (or  lack thereof) of the buildings if thus often the result of partial or complete  renovations. The buildings date from different times and from varying  functions. The front on Vene street is from the 15th century, and includes, in  accord with the style of the time, a large diele, which was later rebuilt into  a narrower corridor, one side of which houses Kübarakoda (Hattery), the other  Ehtekoda (Jewelry Studio). The limestone flooring, the wooden wall panels, and  the ceiling beams are original. The building had, in the middle ages, a large  chimney, part of which is now discernible in the closet of Lapikoda (Patchwork). Nahakoda (Fine Leatherwork) and Tekstiilistudio (Textile Studio) occupy former storehouses that have undergone relatively little renovation but have  seen the addition of decorative elements. In 1937, in the course of renovating  the buildings to house W. Langebraun’s porcelain factory, workers discovered  the 17th century stone column, richly carved with grapevines, that now graces  the window of Tekstiilistuudio; it is reputed to be among the loveliest of the  Old Town’s columns. The next building down, housing Savikoda (Pottery Studio),  is from a later date and showcases a grand carved portal.

The Müürivahe end of the complex,  which houses Koppel ja Keerdo Klaasikoda (Glass Studio), with its massive and  distinguished buildings, is the oldest segment.

The courtyard of Katariina Käik is  among the most interesting in Old Town. All is in immaculate order and one can  stroll without hindrance from Vene street to Müürivahe. At the middle of the 20th century, though,  the milieu was very different. The passage to Vene street was completely closed  off by a small taproom, where in the cold of winter one could even quaff warm  beer. This was a popular place where one might often spot legendary musician  Raimond Valgre, who lived nearby, or even find him jamming, seated on a keg of  beer. Instruments were always close at hand as the courtyard housed a musical  instrument repair shop.

The Müürivahe end was closed off by  a garage one of the landowners had built for himself. As there were at the time  extremely few cars, that luxury was permitted. One saw him driving very seldom,  as driving at that time was limited to very special occasions. In the courtyard  in front of the church, local workmen used to engage in spirited volleyball  during lunch breaks. As is common to backyards, this courtyard also was used  for drying laundry, while against the walls were stored wood and coal. The  ancient linden tree growing at the corner of the church was at one time the  object of a lengthy quarrel between two neighbors. One tenant felt it  restricted the light and secretly began to sprinkle salt among its old twisted  roots. The other thought that such an ancient and solitary tree in the Old Town  deserved to be preserved, and gathered up the salt. How long this dispute  lasted is not known, but the tree still stands in lonely splendor and enchants  everyone with its spring blossoming scent.

The tombstones exhibited on the  south wall of the church are from the 14th to 15th centuries and are among the  unique landmarks of Katariina Käik.

They also bear silent witness to  the beauty of history.